INIMSÕBRALIK JA KESTLIK ASUM
Millises Eesti asulas pääseb inimene mugavalt ligi kõikidele tegevustele ja teenustele nii väikelapse kui ka 80-aastase vanaemaga?
Eesti rahvastik on koondunud keskuste
ümber, mis põhjustab piirkondlikku ebavõrdsust maksutulude laekumises,
sissetulekutes, kinnisvarahindades ja rajatud elukeskkonna kvaliteedis. Mida
rohkem aga linn laiali valgub, seda raskem on hallata kaugkütte- ja kommunaaltaristut,
elektrivõrke, ühistransporti, koolivõrku ja muid olulisi teenuseid, samuti
kõigile sihtrühmadele meeldivat ning ligipääsetavat avalikku ruumi. Samuti
mõjutab see meie looduskeskkonda, saastab õhku ja suurendab müra. Eesti asulate
kujundamisel lähtutakse eelkõige n-ö keskmisest tervest inimesest ja tema
keskmisest võimekusest. Samas on igaüks meist mingis eluetapis keskmisest
erinevate vajadustega - näiteks kipsis jalaga, lapsekäruga, käsipuuni
ulatumiseks veel liiga lühike vms. Linnaruumi kavandamisel pöörame vähe
tähelepanu asjaolule, et suure osa ühiskonnast moodustavad lapsed,
vanemaealised, erivajadustega inimesed ja teised, kelle jaoks normaalselt
ligipääsetav keskkond ja teenused on (ajutiselt) keskmisest erinevad. Läbi
nutika ja läbimõeldud ruumiloome saame teadlikumalt kaasa aidata piirkondade
elujõulisusele ning oluliselt suunata ka inimeste eelistusi elukoha valikul.
Mida teha, et
asulad oleksid kompaktsed, loodussõbralikud, turvalised ja ligipääsetavad kõigile?
Mõtisklemist ja arutelu võib alustada siit:
- Kuidas jõuda selleni, et meie elukeskkond oleks kujundatud kõigi elanike jaoks kasutatavaks (sh eakad, erivajadusega inimesed, väikelastega pered, ajutise vigastusega inimesed jne?)
- Mil moel tihendada asulaid, et kõik teenused oleksid kättesaadavad igale elanikule?
- Kuidas pidurdada valglinnastumist Eesti erinevais paigus, et elukorralduse keskkonnajalajälg oleks väiksem?
- Milline võiks olla inimese enda roll kodukandi inimsõbralikumaks muutmisel?