Millises Eesti asulas pääseb inimene mugavalt ligi kõikidele tegevustele ja teenustele nii väikelapse kui ka 80-aastase vanaemaga?

Eesti rahvastik on koondunud keskuste ümber, mis põhjustab piirkondlikku ebavõrdsust maksutulude laekumises, sissetulekutes, kinnisvarahindades ja rajatud elukeskkonna kvaliteedis. Mida rohkem aga linn laiali valgub, seda raskem on hallata kaugkütte- ja kommunaaltaristut, elektrivõrke, ühistransporti, koolivõrku ja muid olulisi teenuseid, samuti kõigile sihtrühmadele meeldivat ning ligipääsetavat avalikku ruumi. Samuti mõjutab see meie looduskeskkonda, saastab õhku ja suurendab müra. Eesti asulate kujundamisel lähtutakse eelkõige n-ö keskmisest tervest inimesest ja tema keskmisest võimekusest. Samas on igaüks meist mingis eluetapis keskmisest erinevate vajadustega - näiteks kipsis jalaga, lapsekäruga, käsipuuni ulatumiseks veel liiga lühike vms. Linnaruumi kavandamisel pöörame vähe tähelepanu asjaolule, et suure osa ühiskonnast moodustavad lapsed, vanemaealised, erivajadustega inimesed ja teised, kelle jaoks normaalselt ligipääsetav keskkond ja teenused on (ajutiselt) keskmisest erinevad. Läbi nutika ja läbimõeldud ruumiloome saame teadlikumalt kaasa aidata piirkondade elujõulisusele ning oluliselt suunata ka inimeste eelistusi elukoha valikul.

Mida teha, et asulad oleksid kompaktsed, loodussõbralikud, turvalised ja ligipääsetavad kõigile?

Mõtisklemist ja arutelu võib alustada siit: 

• Kuidas jõuda selleni, et meie elukeskkond oleks kujundatud kõigi elanike jaoks kasutatavaks (sh eakad, erivajadusega inimesed, väikelastega pered, ajutise vigastusega inimesed jne?)
• Mil moel tihendada asulaid, et kõik teenused oleksid kättesaadavad igale elanikule?
• Kuidas pidurdada valglinnastumist Eesti erinevais paigus, et elukorralduse keskkonnajalajälg oleks väiksem?
• Milline võiks olla inimese enda roll kodukandi inimsõbralikumaks muutmisel?